Müügijuht Vitali

Mees kui säraküünal

Elu läbi põlevate silmade

Müügijuht – Vitali

„Oleme jõudnud ajajärku, kus pidevalt  kiirustamine on justkui edu sümbol. Tänu tehnoloogia arengule oleme teinud end 24/7 kättesaadavaks ja kanname kontorit endaga kogu aeg kaasas. Kas see nii peakski olema? Inimestel on vajaka lihtsalt EI ütlemise oskusest,“ leiab Romec Metalli ekspordi ja gaasipaigaldiste projekti- ja müügijuht Vitali Põldmaa.

Mees tunnistab, et on ka ise ületöötamise ja läbipõlemise lõksu sattunud, kuid see on ühtlasi olnud ka suuremaks enda tundma õppimise võimaluseks. Nüüd ennetab Vitali läbipõlemist teadlikult ning seda kord kvartalis käidavatel nädalastel matkadel: “Metsas üksi olles saabub kuskil kolmandal päeval taipamine, et nüüd suudan mõtteid ükshaaval läbi mõelda. Enne seda on peas meeletu müra ja virr- varr. Ma arvan, et nii on paljudel. Lihtsalt müra sees olles ei adu seda.“

Metsas matkadel käib ta ka perega, sest see on tõeline kvaliteetaeg, kui saab olla eemal argielu kärast ja tegemistest. Alati ei ole see kõik aga nii olnud. Vitali on terve elu olnud pühendunud töö tegija, näidates alati initsiatiivi ning võttes vahel ette rohkemgi kui peaks. Tema elutee on olnud küllaltki sündmusterohke ning karjäär on viinud töötama muuhulgas aastateks ka Soome.

Romec Metalli sattus ta tööle siis, kui ettevõte oli värskelt asutatud ning Vitalil tekkis olude sunnil tungiv vajadus Eestisse tagasi kolida. Tegevjuht Aivoga oldi tuttav juba varasemast ajast.

Parasjagu oli käsil Võrus olev Valio Meierei projekt ning nii liituski Vitali meeskonnaga ja alustas tööd paigaldaja positsioonil. Järgmiseks projektiks sai Austria juustutehase Põlvasse kolimine, kuhu Vitali samuti esialgu paigaldajaks läks, kuid asjade käigus hoopis tööde juhiks arenes. Üsna pea tunnustaski Aivo Vitalit kui tööde juhatajat ning müügimeest. Kuna tal oli suus palju erinevaid keeli, tekkis võimalus võtta ette projekte erinevate klientide juures. Nimelt räägib Vitali hästi ja vähem hästi soome, vene, inglise ja saksa keelt: „Meie peres on kõigil väga tugev võõrkeelte oskus,“ lisab ta.

Ei läinud kaua aega, kui käsil oli juba järgmine suure mastaabiga projekt – Skandinaavia regiooni ühe suurima prügila, biogaasil töötav koostootmisjaam. Vitali suundus sinna töödejuhatajaks ning sattus biogaasi ning energia valdkonnast tõeliselt vaimustusse. Ta meenutab 52-tonniste röögatute mootorite ning 40-meetriste terasest korstnate paigaldamist tõelise elevusega. Paraku juhtus nii, et tarnija, kes Romec Metallilt tööde teostamise oli hankinud, ei suutnud ise projekti edasi juhtida. Nii paluti see neil üle võtta. „Aivo küsis minult, mida ma arvaksin selle projekti täielikust juhtimisest. Olin kõrvust tõstetud, sest 30-aastase mehena oli see ikkagi väga kõva sõna. Panin sinna kogu oma energia, kuid siis tuli majanduslangus. Meeskonnad vahetusid objektil pidevalt. Mina olin peaaegu kogu aeg kohal, et kontroll säiliks, kuid tundsin ühel hetkel, et ma ei jää ellu. Ma olin täiesti läbi ning kõik jooksis kokku,“ kirjeldab Vitali toimunut.

Peale seda koorus otsus teha oma paigaldustöödega tegelev ettevõte, mis võimaldaks paindlikumat ajakasutust. Tagantjärgi ütleb aga mees, et ei adunud seda, mida tegelikkuses ettevõtte juhtimine tähendab, eriti juhul kui oled ühes isikus nii ettevõtte juht kui ka paigaldustööde teostaja. Elust saigi vaid töö ja tervis põles heleda leegiga. Hetkel, mil üksi rabelemisest oli väsimus peal, tuli ühelt Eesti ettevõttelt tööpakkumine müügijuhi kohale. Paraku sealne juhtimisstiil ning finantspoliitika ei joondunud Vitali väärtustega. Peale lahkumisavalduse andmist veetis ta järgmised pool aastat hoopis oma maja ehitades, sest aja maha võtmine tundus tol hetkel ainus mõistlik tegevus. Edasi pööras ta taas pilgu Soome poole ning läks ühte suurettevõttesse paigaldusjuhi tööd tegema: „Tundsin, et pean Eestist taas eemale saama ja see oli minu elu parim otsus.“ Kolm kuud hiljem kohtus ta seal nimelt saatuse tahtel oma praeguse abikaasa Marisega. Praeguseks on paar koos olnud juba kümme aastat. Maris kolis küll koos Vitali vanema tütrega Eestisse, kuid Vitali jäi miskipärast Soome. Ise ei oska ta seda ka põhjendada miks, kuid ju siis oli veel midagi vaja tõestada. Päevad olid täis müra ja tegutsemist ning juhtuski nii, et tervis andis järele. Kaks miniinfarkti hiljem oli selge, et senine elustiil ei toimi ja aeg on muutusteks küps. Ta pakkis seljakoti ja suundus metsa elu üle mõtisklema. Kuus päeva hiljem naastes andis ta lahkumisavalduse ja sõitis tagasi Eestisse.

Aivoga ei olnud aastate jooksul kontakt kadunud. Mõtted koostööst olid vestlustest korduvalt läbi käinud, kuid ettepanek täiesti uue, gaasipaigaldistega seotud valdkonna toomine Romec Metalli muutis Aivot esialgu ebalevaks. „Olin harjunud ise asju ajama. Mul oli olemas vajalik kogemus ja praktika. Tean, et meeskonnal võttis veidi aega, et mind selles osas usaldama hakata, kuid risk on end senini ära tasunud. Teisel aastal tõime majja Skandinaavia suurima gaasibusside tankla projekti. Täna teemegi gaasiprojekte nii Soomes kui varsti ka Saksamaal. Meil on kõik vajalikud kvalifikatsioonid, sest selles valdkonnas muudmoodi tegutseda ei ole võimalik. Meeskonnas on kõrge motivatsioon ja suur huvi selle töö vastu, kuid selge on, et peame ikkagi pingutama edasiste projektide nimel,“ kirjeldab Vitali uue valdkonna juurutamise teekonda.

Kõige selle juhtimise juures on ta aga valusalt teadlik piiride seadmise ning puhkamise olulisusest. Aastatega on tulnud ka oskus öelda “ei”. Seda nii teistele kui ka iseendale. „Olen tänulik, et mul on siin ettevõttes usaldus ja võimalus toimetada paindlikult ning seada oma tervis olulisele kohale. Näiteks võtta aega nädalasteks matkadeks.  Alati kui oma matkadelt naasen on ka Aivo põnevil, sest see power, mis sellega kaasneb on nii võimas. Usun, et olen end tööalaselt piisavalt tõestanud ja näidanud, et ettevõtte käekäik on ka minu südameasi. Panustan siia tegelikult ajalises mõttes väga suure osa oma elust. Ka meeskonna juhtimisel püüan lähtuda sellest, et inimestel on peale töö tegemise elus muudki. Inimene on tervik. Eraelu on sama oluline või vaat, et olulisemgi, kui töö,“ sõnab Vitali.

Vestluse lõpuks selgub, et erialalt on mees hoopis kokk ning üks seni veel täitmata unistustest on päris enda turismitalu. Plaanid on suured ja nendest rääkimine toob Vitali silmadesse sära. Jääme põnevusega ootama, mida tulevik toob.